Tuesday, July 27, 2010

Kuhu see aeg küll kaob?
Paksu tolmukorra alt leidsin ka oma pisikese ununenud blogi - korraliku koristuse järel võib sellest siin veel asja saada. Niiet nühime aga puhtaks ja jätkame sealt, kus pooleli jäi.
Vahepeal on palju toimunud, sestap ka jutupaus. Ma nimelt muutun rasketes ja pingelistes olukordades pigem vähemjutukaks ja tõmbun endasse. Kaitsekookoni efekt vist. Kuid oli, mis oli - hetkel veereb eluke nagu hernes ja mina üritan kaasa vudida.

Esimene ekstaas on küll vaibunud, kuid äärmiselt tore ikkagi - ma olen nimelt jälle tudeng! Päris ametlikult alles kuu aja pärast, aga ikkagi. Eelmisel aastal lõpetasin kunstiajaloo ja peale seda sai võetud aastake vabaks, ringi vaatamiseks ja mõtlemiseks. Ja väga õigesti tehtud, sain vaid oma mõtetele ja plaanidele kinnitust juurde. Aga see mis tuleb on pigem väike kalle kõrvalteele kui suunavahetus - nimelt maali restaureerimise eriala EKA-s. Rõõm on seda suurem, et sain ühele nappidest riigieelarvelistest kohtadest. Ja nüüd saab ühendada oma kunstiarmastuse ja nikerdamisvajaduse :)
Aga see tunne, see tunne, kui näed oma nime vastuvõetute nimekirjas - see on tõeliselt kirjeldamatu. Katsed olid minu arvates päris pingelised ja kestsid kolm päeva, konkurents tundus samuti kõva...nii et oivaline! Täpselt see, mida praegu vajasin ja tahtsin.

Teine ports aega sai panustatud uude töökohta, kõvasti enesetäiendust ja lugemist, kuid nüüd on väga mõnus ja tunnen end päris kohanenuna.

------
Ja et ei puuduks ka killuke ilu, siis üks oivalisest oivalisem foto Montreali fotograafilt Irene Suchocki'lt. Tema kaunis fotoblogi - Eye poetry

Autor: Irene Suchocki

Hetkel ma tunnen end samamoodi roosas udus hõljuva ja rahulolevana :)

------
Üritades tasapisi blogimaailmaga jälle adapteeruda, tõmbangi praegu otsad kokku. Varsti jälle!

1 comment:

Laima said...

õnnitlused...roosad ja palavad...